Login

Inimkaubitsejate tegevus

Inimkaubandus tähendab isiku ekspluateerimiseks tema värbamist vedamist üleandmist majutamist või vastuvõtmist.

Värbamine

Värbajad kasutavad ära inimeste vajadusi omandada hea haridus, leida töö ja sissetulek, näha maailma või põgeneda raskete majanduslike või sotsiaalsete probleemide eest.

Et inimkaubanduse lõksu sattumise oht on suurem neil, kes pole täielikult kindlad oma edasistes tegevusplaanides, tuleks uurida ka seda, kuidas ja milliste kanalite kaudu potentsiaalsed eestimaalastest väljarändajad omale välismaal elamiseks rahateenimisvõimalusi otsivad.

Tööpakkumisi leiab eelkõige kuulutuslehtedest, kuid tõuseb ka interneti osatähtsus. Kuulutuste abil kutsutakse tööle tantsijateks, ettekandjateks, klienditeenindajateks jne. Pakkumisel võib olla ka lihtsalt tasuv töö välismaal.  Rohkelt kasutatakse värbamiseks sotsiaalmeediat ja suhtlusvõrgustikke, kus sõlmitakse kiiresti näiline sõprus.

Värbajad kasutavad ära inimeste majanduslikku, sotsiaalset või psühholoogilist haavatavust.  Seksiärisse sisenemisel on paljuski määrav sõbranna aga ka intiimpartneri pooldav suhtumine.

Keda värvatakse?

Enamasti on värvatav pärit vaesest piirkonnast ja etnilisest vähemusrühmast, kellel on ka vähe teadmisi oma kodanikuõigustest. Paljud naised loodavad välismaal saada paremat sissetulekut ja seetõttu on avatud pakkumistele minna välismaale. Enamasti on tegemist 20 eluaastates naistega, kuid on olnud ka pooltel inimkaubanduse juhtumitel kaasatud alaeelised (alla 18 eluaasta).

Organiseeritud kuritegelikud grupeeringud teavad väga hästi, et alaealiste inimkaubitsemist  karistatakse väga rangelt ja enamasti väldivad alaealiste kaasamist, kuid kasum alaealiste muumisest on suurem.

Sageli naised, keda värvatakse inimkaubandusse on üksikhooldajad emad, kes on suurtes rahalistes raskustes või võlgades. Puuduvad andmed meestega kaubitsemisest seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil ja selle põhjuseks on arvatavasti   2 asjaolu, esimene neist , et sotsiaal- politseitöötajatel on raske näha meest ohvri rollis ja teine, et meeste (sh poiste) kaubandus võib olla rohkem varjatud

Inimkaubitsemine on äri ja seksiostjatest on kujunenud turg, mille vajadustele vastavaid ohvreid otsitakse.

Värbajad  otsivad vastavalt seksitööstuse vajadustele allaheitlikke noori, kelle mõjutamine on lihtne või kerge. Kuulekad ohvrid on heaks objektiks seksiostjate soovide rahuldamisel ja teiselt sutenööride võrgustik ei pea ohvrit niipalju kontrollima, et tagada tema osalemine seksiäris ja temalt raha laekumine sutenöörile. Allaheitlik noor ei pruugi anda ka seksiostajel signaale, et ta ei ole seal omast vabast tahtest. Enamasti vajatakse ka keeleoskust või kindlaid välimustunnuseid.

Värbajad on organiseeritud kuritegevuse palgal. Värbajad saavad tulu iga ohvri pealt. Ka need, kes on ohvritega  sõbrad. Enamasti ohvrid ei tea, et nende eest makstakse kellelegi tasu. Mõnesid ohvreid müükase korduvalt.

Värbamise meetodid

Rohkelt kasutatakse värbamiseks sotsiaalmeediat ja suhtlusvõrgustikke, kus sõlmitakse kiiresti näiline sõprus. Värbajad on inimkaubanduse protsessi  sisenemise algpunkt ja panevad sellega toime kuriteo. Värbajad ei pruugi alati ise teadlikud olla, milleks nad kellelegi tasu eest sobilikke mehi ja naisi otsivad. Ka värbajaid värvatakse.

Inimkaubandusest üldiselt rääkides lahkutakse jõustruktuuride esindajate hinnangul Eestist valdavalt seaduslikult ja enda dokumentidega.

Kogutud andmete põhjal toimuvad sündmused välismaal vastavalt üldteada skeemile. Teise riiki saabudes võetakse tütarlastelt ära passid ja kaasasolev raha, nad viiakse bordelli või eraldi korterisse, kus neid hoitakse luku taga või tugeva järelvalve all.

Järgmisena hakatakse nõudma raha sõidukulude katteks, mida saab vahendajatele tagasi teenida prostitueerides. Kui neiu on enda teada tulnud välismaale, et töötada tantsijannana, avaldatakse survet striptiisi ja sealt edasi klientidega seksuaalvahekorda astumise suhtes.

Eestist on värvatud inimesi seksitööstusesse, tööorjusesse, võimalikesse fiktiivabieludesse eesmärgiga võimaldada immigrantidel kanda kinnitada Euroopa Liidus, tegeleda sotsiaalrahade pettustega välisriigis jms.

 Esimesed hoiatavad märgid näitavad seda, et Eesti inimesi on üritatud kaasata ka organdoonorlusse, mis on seotud Eesti noorte naiste viimisega riikidesse, kus seadus võimaldab asendusemadust (Gruusia, Ukraina, India) ja vajatakse munarakudoonoreid.

Eestis on olnud ka juhtumeid, kus pakutakse alaealiste vanematele nende sõltuvuses olevate lastele  ravi ja rehabilitatsioonivõimalusi välismaal reaalselt tegutsevas raviasutustes, kuid tegelikkuses ei tea raviasutus nende Eestis tegutsevatest „esindajatest” midagi.

 

Uurimused näitavad, et enamasti luuakse värbajate poolt kontakt ohvriga juba kodumaal.

Värbajad tegutsevad suhtlusvõrgustikes, kus on võimalik luua ohvriga kontakt või sõprussuhe ning koguda ohvri kohta  informatsiooni.  Värbajad võivad olla Eestis elavad isikud ja ka välismaalased. Enamasti luuakse ohvriga isiklik kontakt. Väiksemate inimkaubanduse kuritegelike võrgustike korral luuakse ka ohvriga suhe, ollakse partnerid.

Värbajad tegutsevad ka ööklubides, kus jälgitakse inimeste käitumist kohapeal ja sellest lähtuvalt teevad mõnedele külalistele ettepaneku hakata raha teenima seksuaalteenuseid osutades.

Värbajad avaldavad ajalehtedes ja tööotsinguportaalides kuulutusi, mis viitavad firmadele, mis pakuvad näiliselt ausat tööd. Enamikul juhtumitel võib olla tegu vahendusfirmadega, kes omakorda vahendavad teisi vahendusfirmasid, et tegelik tööandja jääb varjatuks. Tegelik tööpakkumine, töö iseloom ja töötingimused selguvad alles välismaale või teise linna  jõudes

Sellistel juhtumitel vahendusfirmad sidunud ohvreid mitmesuguste näiliste töö või esinduslepingutega, millest arusaamine osutub raskeks. Sellised lepingud on sisaldanud ka trahvisummasid, mis lepingu ülesütlemisel tuleks vahendusfirmale maksta.

Võib juhtuda, et ka värbajaid on ühe ohvri ümber mitmeid. Ohver ei pruugi teada erinevate värbajate omavahelisi seoseid. Näiliselt toimetavad värbajad üksinda. Sageli antakse ohver ühe värbaja käest teisele üle.

Värbajad võivad osaleda ka ohvri saatmises teise piirkonda esinedes saatjatena või teiste värvatutena, kes lähevad ka koos ohvriga välismaale tegema sama asja mis ohver.

Sellega luukase ohvril, kes on tegelikult üksinda näiline turvatunne. Sellisel juhul toimib värbaja ka kontrollijana, et „kaup” kohale jõuab ja endas kahtlema ei hakka.

Värbajad saavad oma tegevuse eest kuritegelikelt võrgustikelt tasu.  Ohver ei pruugi teada, et teda on juba korduvalt müüdud. Värbamisel kasutatakse enamasti psühholoogilisi manipulatiivseid võtteid, valetamist, pettust, väljapressimist, šantaaži, teadlikult vale mulje jätmist ja mõningatel juhtudel füüsilist ähvardust ja vägivalda.

Transport

Kuna enamuses riikides on inimkaubandus kriminaalkorras karistatav üritavad kriminaalsed võrgustikud jätta muljet, et inimene liigub ise üle riigipiiride ja on kursis mida välisriiki tegema läheb.

Ohvrile ostetakse ohvri nimel lennuki või laevapilet.  Ohver omab muljet, et tema transport edasi ja tagasi on garanteeritud pileti näol. Reaalsuses on sageli tegemist ühe otsa piletiga ja tagasireisi broneering tühistatakse, kui ohver saabub välisriiki. On olnud juhtumeid, kus ohvrile tehakse tungiv ettepanek reisida välisriiki bussiga, mis on odavam, kui lennuk, välistades sellega ka info lähedastele, mis riigis võis ohver bussist väljuda ja kus ta parajasti viibib. On olnud ka juhtumeid, kus ohver on viidud autoga Saksamaale või Hispaaniasse. Transpordile tehtud kulutused nõutakse ohvrilt mõne aja möödudes tagasi sidudes ohvri võlaorjusesse.

Majutus

Ohver majutatakse majutuskohta ohvri nime all või leitakse elamine muul pinnal. Eestis on olnud juhtumeid, kus ohvriga abiellutakse ja siis liigub üle riigipiiri nn perekond. Väikesed kuritegelikud ühendused on sageli ise otseselt seotud ohvriga. Inimkaubanduse peakorraldaja võib majutada ohvrit enda või kaasosaliste pinnal. Majutuskohas piiratakse ohvri suhtlemist naabritega või teiste isikutega väljaspool kuritegelikku võrgustikku. Selleks piiratakse ka ohvri liikumist, või on samale pinnale majutatud ka teine isik, kes tegelikult kontrollib ohvri käitumist. Majutuse eest peab ohver sageli ka ise maksma, võimalik, et korterite puhul on tegemist maksumusega üle kohaliku turuhinna vahel kuni kahekordselt.

Ohvrite kontaktivõimalusi kodumaaga piiratakse. Ohvrile antakse sageli teise riigi kõnekaart selleks, et  üheltpoolt välistada ohvri kõnesid kodustele ja teisalt kontrollida ohvri olukorda elektrooniliste vahenditega. Sageli võetakse erinevatel ettekäänetel ohvri dokumendid oma kätte.

 

Ekspluateerimine ja ohvri üle kontrolli saavutamine

Ohver enamikel juhtudel ei saa teada kuidas toimub temaga kauplemine, palju inimesi on haaratud kuritegeliku võrgustikku ja kes on peamised organiseerijad. Enamikul juhtudel seksuaalse ekspluteerimise ohvrid ei ole saanud otsustada, kes on nende partnerid, millist seksuaalset tegevust on välja reklaamitud ja enamasti on nad ka võimatud seksiostja tegevust piiratama.

Enamikul juhtudel on kuritegelikul võrgustikul kontroll oma ohvri üle. Kontrolli meetodid võivad olla erinevad. 

Seksuaalse ekspluateerimise korral inimkaubitsejad püüavad murda ohvri tahet läbi füüsilise väärkohtlemise ja vägistamise. Enamasti püütakse saavutada kontroll  psühholoogiliste manipulatsioonide ja hirmutamise  abil ilma  füüsilise vägivallata ja saavutada ohvri nõusolek. Vahel ähvardatakse teha „midagi” ohvri perekonna ja lähedastega või avalikustada ohver „prostituudina”, avaldada ohvri kohta materjale suhtlemisvõrgustikes jms. Ähvardused tunduvad realistlikud ja sageli on need seotud inimkaubitsejate sooviga, et ohver ei suudaks ega ka tahaks anda hiljem politseis tunnistusi inimkaubitsejate vastu.

On juhtumeid, kus naisi on  hoitud nn vangla-taolises olukorras - lukustatud korteris ja viidud autoga, mille juht on samal ajal ka kontrollija funktsioonis seksiostjate juurde tagades selle, et naised ei saa lahkuda ja samas kontroll raha üle on ka autojuhi käes.

Kontrollimisvahendina kasutatakse tuntud psühholoogilist manipulatsiooni kus inimkaubitsejad etendavad erinevaid rolle  -  „halb ja jõhker” või  „hea ja meeldiv” sutenöör. Ohver otsib sageli kelleltki toetus  „halva ja jõhkra” sutenööri vastu ja sellisel juhul toetuse andja on tegelikult „hea ja meeldiv” sutenöör, kes kuulab küll ära, kuid ei aita ohvrit.

Ohvrit tegevust ja liikumist võidakse jälgida elektrooniliselt näiteks veebikaamera abil, positsioneeritakse tema mobiili asukohta, tekib meessõber, kes on kursis ohvri elu detailidega jne.

Inimkaubitsejad jälgivad väga täpselt ohvri rahalist olukorda.  Pidev ohvri võlasumma kasvatamine inimkaubitseja ees algab transpordi ja majutuskulude tasateenimisest, välismaale sõiduks on antud ka kõrge intressiga laenu, et ennast korrastada või osta riideid.

Intress võlasummalt kasvab pidevalt ja tagasiteenimine on võimatu. Hiljem lisatakse ka sõnakuulmatuse eest trahve ja mitmesuguseid muid  kulusid.

Võlgade kasvatamist kui kontrollimeetodit kasutab enamasti keskmise või suure haardega inimkaubitsejate võrgustik. Võlgasid kasvatatakse ka naiste viimisega ühest riigist teise ja kolmandasse. Riigiti on erinevad kulud ja sissetulekud. Kulutused, mida naine peab kompenseerima tekivad riigis kus hinnatase on kõrge. Näiteks põhjamaadesse viidud naised peavad maksma kulusid, mis on seotud sealse elamise ja transpordiga, kui võlad on seal ülepea kasvanud ja ainult seal oleks kuidagi võimalik võlga sutenöörile tasuda, siis tuuakse naine tagasi Eestisse, kus ta peab töötama sama kuritegeliku võrgustiku heaks aga oluliselt madalama teenistusega. Seega on garanteeritud, et võlad ei saa kunagi makstud.

Kontroll saavutatakse uimastavate ainete andmisega ja sõltuvuse tekitamisega.

Eesti neide värvati läbi suhtlusvõrgustike tööle Küprosele, kohapeal selgus, et töö saamiseks on vaja abielluda immigrandiga. Hiljem, kui see skeem paljastus ajakirjanduses, alustati vahendajate kaudu otse neidude värbamist erinevate ettekäänetega  fiktiivabiellu, kompensatsiooniks pakuti 2 000 EUR. Kui fiktiivabieluga soostunud neiu, sõltumata sellest kuidas abiellumine toimus soovis lahutust, siis lahutuse võimaldamise eest soovis migrandist abikaasa saada 10 000 EUR.

Inimkaubitsejate kuritegelikud võrgustikud

Inimkaubitsemise võrgustikud Eestis, Soomes ja Rootsis võib jagada kolmeks väikese, keskmise ja suurehaardelised võrgustikud.

 

Väikesehaardeline võrgustik on seotud ühe, kahe peamise organiseerijaga, kaasatud võivad olla ka mõned muud isikud nagu värbajad, bordellipidajad. Organiseerijate, korraldajate, värbajate, ja ohvrite suhted võivad olla lähedased. Värbamine toimub läbi suhte loomise ohvriga. Majutamine toimub kellegi kodus, või kellegi omanduses oleval pinnal.

Keskmise ulatusega võrgustik värbab samaaegselt mitmeid naisi. Värbamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Naisi paisatakse ühest asukohast teise, vahetatakse kortereid ja hotelle.

Laia ulatusega võrgustik on väga organiseeritud. Värbamine on pidev protsess, et tagada pidev uute ohvrite juurdevool. Tegutsetakse samaaegselt mitmes riigis. Kasutatakse rohkelt vahendajaid, on neid kes tegelevad ainult majutamisega või kuulutuste paigutamisega meediasse