Login

DEBRIEFING – ÕNNETUSJUHTUMI JÄRGNE PINGETE MAANDUS

Autor Siiri Rebane ilmus Töötervishoius nr.4/2008.

 

Vanasõnagi ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Ikka juhtuvad õnnetused ootamatult, ei asjaosalised ega pealtnägijad pole neiks enamasti valmis, nii ei olda valmis ka toime tulema psühholoogilise pingega, mis paratamatult iga õnnetusjuhtumiga kaasas käib. Kui pinged maha laadimata, läbi töötamata jäävad, võivad nad kunagi hiljem täiesti ettearvamatul ajal ja viisil vallanduda. Üks meetod õnnetusjuhtumi järgseid tugevaid stressireaktsioone ja seisundeid ära hoida on debfriefing. Eesti Töötervishoiuga vestles debriefingust MTÜ Eluliin juhatuse liige, psühholoogiline nõustaja Eda Mölder.

 

Debriefing ennetab hilisemaid psühhotraumasid

Debfriefing on õnnetusjuhtumi järgne psühholoogiline järeltöö eesmärgiga ennetada võimalikke psühhologilisi järeltraumasid. Lihtsat eesti oma sõna pole kahjuks sellele mõistele olemas. Üsna sarnane meetod on ka defusing. Vahe neil on selles, et debriefingut kasutatakse, kui tegeldakse õnnetusjuhtumiga otseselt kokku puutunud inimestega, vahetult kannatanutega, defusingut aga töös õnnetusjuhtumi koldes olnud inimestega, kes pole küll ise otseselt kannatanud – näiteks päästjad, töökaaslased, meditsiinipersonal, aga kel ka võib olla sekundaarne trauma. 

Debriefingust on kasu mõne suurema õnnetuse järel, kus on kannatada saanud rohkem inimesi, näiteks raske liiklusõnnetus, või õnnetuse järel, mis psühholoogiliselt puudutab paljusid. Oluline kriteerium debriefingu vajaduse hindamisel on oht elule - kuivõrd sündmusest puudutatud tunnevad ka oma elu ohus olevana.

Näiteks kui on juhtunud tööõnnetus, kus kollektiivi liige on hukkunud, siis hoolimata sellest, kas töökaaslased nägid toimunut pealt või mitte, on nad eriti traumeeritud, kui tajuvad, et ka nendega võib nii juhtuda, sest nemadki töötavad sarnastes tingimustes. Sündmust pealt näinud on eriti puudutatud, selgitab Mölder. Mida rohkem on võimalik ennast identifitseerida juhtumisse sattunuga, seda rohkem on debriefingut vaja, et vältida psühhotraumat. Väga emotsionaalsete sündmuste korral inimene samastub nende osalistega, ta saab trauma kätte üldse mingit seost omamata.

Debriefing on psühholoogiline grupitöö meetod, kus osalevad juhtumiga seotud inimesed. Kasu on debriefingust, kui seda tehakse 1-3 päeva pärast õnnetusjuhtumit, kõige parem järgmisel päeval. Aga ajal, kui inimesed on alles šokis, on seda raske rakendada. Šokk peab olema möödas. Samas ei saa jätta debriefingut ka väga kaugele sündmusest, sest esimesel kolmel päeval peale juhtunut on inimeste meeled väga avatud ja nad on väga huvitatud juhtumi läbitöötamisest ja läbirääkimisest. Pärast kolmandat päeva on grupis juba raske juhtunut käsitleda, siis on õigem iga kannatanuga eraldi tegelda. Et mitte õiget debriefingu aega maha magada, tuleb hakata sellele mõtlema kohe peale juhtunut.

Näiteks kui tehases on toimunud tööõnnetus, keegi on surma saanud, siis ka paari nädala möödudes on asutuses tunda, et miski ei klapi, inimesed on pinges. Kui firmajuht alles siis psühholoogidele helistab ja tahab debriefingut tellida, ei tule asjast enam midagi välja. Siis tuleb juba teisi võtteid kasutada. Aga kindlasti tasub ka siis inimeste pingeid maandada püüda.

Kui õnnetusjuhtum jääb õigel ajal läbi töötamata, pinged ventileerimata, on oht, et need arenevad psühhotraumaks. Kui tunded välja lülitatakse, maha surutakse, pääsetakse neist vaid ajutiselt. On vaid aja küsimus, millal need vallanduvad, varem või hiljem see juhtub. Mahasurutud tunded on aluseks stressile, konfliktidele. Kui emotsionaalne pinge ükskord häirivalt suureks on paisunud, siis ei osata seda enam kunagise õnnetusjuhtumiga seostadagi.

Väga tugevad tunded ja nendega toimetulek kulutavad ära inimese ressursi. Koormatud psüühika nõrgendab immuunsüsteemi, mistõttu tekivad kergemini erinevad haigestumised. Haigused ja psüühilised probleemid avalduvad aga palju hiljem, siis on nende seost kunagise õnnetusega isegi raske oletada. „Et vältida tulevasi psüühilisi pingeid ja somaatilisi haigestumisi ning võimalikult kiiresti taastada asutuses normaalne töörütm, on mõistlik debriefing läbi teha, see on kogu kollektiivi toimimise seisukohalt oluline,“ leiab Mölder. “Kollektiiv peab oma eluga edasi minema, vabrik peab ju edasi töötama.” Debriefing võimaldab vältida posttraumaatilise stressihäire ja kaasnevate psühhosomaatiliste kaebuste teket.

Kollektiivides, kus aeg-ajalt võib raskeid sündmusi juhtuda, aitab debriefingu kasutamine vältida läbipõlemist. Selliste kollektiivide näiteks nimetab Mölder asutusi, kus töötatakse inimestega, kes võivad ebaadekvaatselt kahjustada või ähvardada töötajaid või oma kaaskliente.

 

Vaba mõtete ja tunnete väljendus 

Debriefingut ei saa teha väga suurtes gruppides, 10 inimest on kõige rohkem. Grupid moodustatakse enam-vähem võrdsel määral kannatanutest, tuleb vaadata, kas rakendada debriefingut või defusingut. Need, kes olid otseselt seotud ja need, kes läksid olukorda päästma, on erinevalt puudutatud, neile on vaja moodustada erinevad grupid.

Debriefinguks kulub 2-3 tundi, oleneb juhtumist. Enamasti on tegemist ühekordse ettevõtmisega, aga mõni osalenu võib hiljem vajada veel individuaalset nõustamist.

Debriefingu käigus saavad osalejad vabalt oma mõtteid ja tundeid avaldada. Üks eesmärk on saada võimalikult adekvaatne pilt juhtunust. Mälestused traumaatilisest sündmusest on fragmentaarsed, igaühel on oma väikesed fragmendid. Et saada adekvaatset ülevaadet ja osata hiljem tulla toime erinevate tugevate tunnetega, on hea, kui saab taastada sündmuste rea, panna kokku tervikpildi. Kõik saavad rääkida oma mõtetest ja tunnetest seoses juhtunuga: kuidas ta märkas juhtumi tekkimist ja kulgu, milline oli tema osa selles jne. Kõigil lastakse välja öelda, mida ta asja kohta teab ja mida ta sellega seoses tunneb või tundis.

Mõnel on ohuolukorras väga asjalikud, nende emotsionaalne reaktsioon tuleb hiljem, teistel tekib reaktsioon juba sündmuste käigus.

Igasugused mõtted räägitakse debriefingus läbi. Ikka tabavad inimesed sellistes situatsioonides ennast kahetsemas, et oleks ma teinud seda või teist või et oleks midagi tegemata jätnud, et kuidas siis oleks läinud. Debriefingu käigus arutatakse, kas need teod või tegematajätmised oleksid sündmuste käiku muuta võinud.

Debriefingus hoitakse juhtumist rääkimine teatud raamistikus, et sündmus oleks käsitletud kannatanute jaoks võimalikult parimal ja turvalisel viisil. Üks eesmärk on ka aidata kannatanuil hoida oma kommunikatsioonikanalid lahti. Suure õnnetuse järel inimesed sageli kapselduvad endasse, debriefingu läbimine aitab hoida valla sotsiaalse võrgustiku, võimaldab toime tulla ilma kapseldumata. Kapseldumise suur oht on, et tunded ja emotsioonid surutakse keha tasandile – kel hakkab pistma rinnus, kel käed-jalad valutama jne. 

Mõned tunnevad õnnetuse järel suurt tühjust, nad ütlevad, et ei tunne mitte midagi. See võib tähendada, et inimene on jäänud mingisse šokifaasi pidama või pole käivitunud normaalne leinaprotsess. Edaspidiseks toimetulekuks on selle protsessi läbimine vajalik – kui see on käivitunud, siis on ka lootus, et ta ükskord läbi saab, ütleb Mölder. Kõige kehvem on kinni jäämine mingisse leina faasi.

Välja lülitatud, nö mahasalatud trauma võib elustuda unenägudena, unes psüühika kaitsemehhanismid ei tööta, nii võivad tekkida ka unehäired. 

Töökollektiivis aset leidnud õnnetusjuhtumi põhjustatud pingetest on lihtsam vabaneda

neil, kelle pere pole selle kollektiivi ja juhtumiga seotud, kuna seal peres läheb normaalne elu edasi. Rohkem võtab taastumine aega kollektiivis, kus ollakse ka väljaspool tööd omavahel seotud, näiteks kui üks perefirma liige saab tööl surma, olgu tegemist tööõnnetusega või terviserikke põhjustatud surmaga töökohal, selline juhtum on väikesele kollektiivile väga traumeeriv. Eriti rängalt elatakse juhtunut üle näiteks siis, kui enne ollakse just tülitsetud, siis on ennast süüdistavad mõtted varmalt kohal: kas tüli võis olla surma põhjus, kas minu sõnadel oli mingi roll jne.

 

Süütunne

Süü ja hirm on sagedased õnnetusjuhtumite osaliste või tunnistajate tunded. Ikka küsitakse, kas mina oleksin võinud, saanud või pidanud midagi teisiti tegema ja kui oleksin teinud, kas siis oleks toimunu toimumata jäänud. Süütunded võivad olla adekvaatsed ja mitteadekvaatsed. Mida noorem inimene, seda rohkem tekivad süütunded, sõltumata sellest, milline on olnud ta seos õnnetusega. 

Mõnikord on oluline inimesele väga täpselt ja lihtsalt öelda, et ta pole selles sündmuses süüdi, seda saab teha just läbi sündmuste jada taastamise. Inimene võis olla sündmusega mingis etapis seotud ning ta tunneb, et tema tehtu või tegemata jäetu mõjutas asjade käiku fataalselt. Kui aga sündmuste jada taastada, ilmneb, et see hakkas pihta võib-olla juba tükk aega varem kui selle enda meelest süüdlase sekkumine või mittesekkumine toimus, tema teistmoodi käitumine poleks nagunii enam midagi aidanud. Sündmuste jada taastamine võib inimesele kergendav olla, aidata tal „süüst“ vabaneda ning see aitab ära hoida ka hilisemate süütunnete tekkimist.

Omaette mõiste on nn ellujääja süü, see on kerge tekkima eriti pereliikmete puhul. Tavaline küsimus, mida endale esitatakse, on: kuidas see nii läks, et tema hukkus ja mina ellu jäin? „Olekseid“ tekib igasuguseid: kui oleksime istunud autos teistmoodi, kui oleksin veel ühe piruka söönud ja veidi hiljem minema hakanud, siis poleks seda juhtunud jne.

Kui süütunded pole ka adekvaatsed, on nad emotsioonidena ometi väga tugevad. 

Kannatanutesse püütakse töökohas enamasti võimalikult hoolivalt suhtuda ja pakutakse neile vaba päeva. Tegelikult on see viga, tavapärast elu jätkates on lihtsam hakkama saada kui mingisse erilisse olukorda asetudes. Oluline on aga võimaldada kannatanul ventileerida oma tundeid, mida rohkem on võimalik neid läbi rääkida, seda vähem tõenäolisemalt see trauma liigub kehasse või psüühikasse, kuhu ta jätab oma jälje. Oleks ainult kuulajaid, las kannatanu räägib ennast tühjaks, kannatagu kuulajad see periood ära.

 

Kust leida debriefingu läbiviijaid? 

Debriefingut saab tellida MTÜ-lt Eluliin, kes osutab Tallinnas ka psühholoogilist kriisiabi. Kriisiabi numbril 6 314 300 helistades tasub nõu küsida, mida edasi teha, kas on vaja debriefingut, kuidas seda korraldada jmt.

Eda Mölder ütleb, et kõigepealt on vaja välja selgitada debriefingu vajadus, kui palju on inimesi, kes peaksid selles osalema, kas on olemas sobilik ruum ja aeg. Kui psühholoogilist nõustamist vajajaid on vaid mõni inimene, siis debriefing ei sobi, siis tuleb kasutada mõnda teist meetodit, vajadusel saata need inimesed lihtsalt psühholoogi juurde.

Debriefingu läbiviijad Eluliinis on professionaalsed psühholoogilised nõustajad, kes on saanud Suomen  Mielenterveysseuran Psykoterapiataitojen Instituudi spetsialistidelt vastava koolituse. „Meil pole õnneks olnud vaja toimida suurõnnetuste mudelite järgi, kus tuleb arvestada mitme erineva sihtrühmaga õnnetuse käigus, näiteks lennuõnnetus, kus erinevatest maailma otstest hakkavad kohale tulema sugulased, kes ootavad, kuni surnud tuvastatakse jmt,“ ütleb Mölder. Estonia huku ajal veel Eestis sellise asjaga ei tegeldud, sellest ajendatuna tekkis Eestis üldse psühholoogiline kriisiabi. 

Eluliin on teinud debriefingut liiklusõnnetuste, tööõnnetuste, asutuste tulekahjude jm õnnetuste järgselt. Kunagi oli juhtum ühes sotsiaalasutuses, kus üks patsient tappis teise ära, terve asutus oli rööpast väljas. Kollektiivid, kus töötatakse inimestega ja üks hoolealune võib ootamatult teisele kahju teha, on Möldri sõnul kohad, kus toimuvate õnnetuste järel oleks debriefing kindlasti vajalik.

Asutused ei kasuta debriefingu võimalust sageli seepärast, et neil endal on väga suur segadus. Kui aset leidnud tööõnnetust on kajastanud ka ajakirjandus, siis kardab asutus mõnikord tellida debriefingut seetõttu, et kardetakse mingi info avalikuks tulekut, mida ei taheta avaldada.

„Psühholoogid töötavad emotsioonidega, psühholoogiaga, nad ei küsi fakte, nad ei taha midagi teada asutuse siseelust, nad ei otsi süüdlast,“ rõhutab Mölder. „Töö tunnetega ja mõtetega ei kahjusta organisatsiooni isegi sellises keerulises olukorras, kus kaalul võib olla organisatsiooni eksistents üldse peale õnnetusjuhtumit. Nõustaja tegeleb inimesega, tema traumaga.“

Debriefing ei puuduta enamasti objektiivset reaalsust, vaid subjektiivset, inimeste tunnetes, mõtetes või kehas toimuvat. Faktid ja detailid pole siin kontekstis olulised, oluline on inimese taju selles sündmuses. Debriefingu alguses on küll faktiring, aga siis ei käsitleta asuuse seisukohast kriitilist infot, vaid inimeste tundeid ja mõtteid nende faktidega seoses, inimese kohta juhtunus. „Debriefingus spekulatsioonidega ei tegelda, põhjust ei otsita,“ kinnitab Mölder. „Nõustaja pole luuraja, pole tööinspektsioon.“  Debriefingu eesmärk on ka säilitada organisatsiooni töövõime, piiritleda juhtumit, et see  ei valguks teistesse valdkondadesse.

Kui firmajuhil tekib õnnetusjuhtumi järel kahtlus, et ehk on debriefingut vaja, siis võiks ta spetsialistidega konsulteerida küll, aga tegema peaks seda kohe õnnetuse järel, selle üle nädalaid või kuid kaaluda ei saa.

Üks suurõnnetuste järgne psühholoogilise abi meetod on ka väljareageerimine. See tähendab, et vastava väljaõppe saanud psühholoogid lähevad õnnetusjuhtumi kohale, et olla seal olemas juhuks, kui kannatanud peaksid psühholoogilist abi vajama. See on olukorra hindamine, kus selgub ka, kas debriefingut peaks vaja minema või mitte.